Kirjandusteadus
ega saa mingit kindlamat positsiooni akadeemilises uurimises. Aga mingit laiemat traditsiooni neist
sel ajal ei kujune. Tegelik tekstikeskne kirjandusuurimine jääb eeskätt uusromantilisse ja
poolpositivistlikku suunda, hüpe kirjandusteaduslikku modernismi ehk uuskriitikasse jääb tulemata.
Ja seda ei tule kunagi.
Väliseesti kirjandusuurimine jätkab positivistlikku traditsiooni. Seda valitseb rahvuslikku narratiivi
rõhutav esseistlik kirjanduslugu ja kirjanikuprotreede kirjutamine. Ja kuigi välieesti kirjanduses
sünnib 1950. aastatel tugev modernistlik suundumus, jääb kirjandusuurimises hüpe modernismi
poole toimumata. Vene nõukogude kirjandusuurimises algab 1950. aastate lõpus oluline murrang.
Paradigmapöörajaks saab strukturalism. Ka Tartu ülikoolist saab 1960. aastate keskpaigast oluline
strukturalismikeskus, kus Juri Lotman kirjutab oma raamatuid, peab loenguid ja korraldab
konverentse
annaabi.ee 
