Viivi Luige elu ja looming
inimene seda lugedes tajuks, et nii tema ise kui ka see pealtnäha tühine ja kõrvaline kõrreke
on osalised elamise kõigile ühises saladuses.“ Viivi Luik on kirjeldanud mälestusi ajast, mil ta
ei osanud veel rääkida, kuid tahtis ennast väljendada. See ei õnnestunud – lapse lalin pole
inimeste keel - ja tüdrukule sai selgeks teadmine: ta peab end arusaadavaks tegema. Siinkohal
tekib küsimus: kas talle olekski sobinud mõni muu amet kui kirjanik? Kirjanikugi ülesanne on
ju enda (väljamõeldud) mõtteid, emotsioone arusaadavalt edasi anda. Lapsena armastas Luik
väga raamatuid need olid tema elu sisu. Ta on rääkinud: „Vanaemale tegin eksameid: lugesin
talle „Kolme musketäri“ ja pärast küsisin, missugune musketär talle kõige rohkem meeldib.
Vanaema vastas alati ja ilmtingimata: Porthos! Kui ma pettunult küsisin, miks, ütles vanaema,
et Porthos oli kõige parema südamega. Siis ma ei saanud sest üldse aru, alles nüüd saan aru.
annaabi.ee 
