VIIKINGID JA NENDE PEAKATTED – MÜÜT VÕI TEGELIKKUS
Üheks suurimaks verstapostiks sarvikute ettekujutuse kujunemisel on olnud helilooja
Wagneri Nibelungeni teosele kostüüme loonud kunstnikud, kes kasutasid kiivritel sarvi ja
tiibu (Celan, 2000, 199). Siit on võimalik järeldada, et kirjanikele ja kunstnikele, kes
laenasid julgelt ideid iidsetelt kirjanikkelt oli see moonutatud ning sajandite jooksul
kinnistunud arusaam teadmata ning kujutasid viikingeid sarvede ja tiibadega.
Töö autori arvates võis puududa kirjanikkel ja/või kunstnikel soov või tahtmine ajalugu
uurida ja süveneda, et ei tekiks sellist valearusaama , kui ajaloost on saanud legend ning
legendist müüt. Töö autori arvates on väärarusaama põhjus eri kontinentidel kasutusel olnud
erinev sõjavarustus , kuhu kuulusid ka kiivrid ning sealhulgas ka kiivrid tseremoniaalseteks
puhkudeks . Samas võis olla ka kirjalikest või suulistest allikatest puudus.