Eesti kirjandus- ja kultuurielu 1960
Põlvkondadevaheline
vastuolu ja senisest avameelsem intiimse temaatika käsitlemine on eriti tajutav Elin Toona
ning Enn Nõu ja Helga Nõu loomingus, viimase rõhutatud tinglikkusetaotlus ja
identiteediotsing teeb temast M. Undi sugulashinge.
1950-ndate aastate alguseks oli Nõukogude Liidu kirjandus jõudnud ummikusse. Käärid
tegeliku elu ja kirjanduses realismi pähe pakutava vahel olid suured. Lisaks riiklikule
tsensuurile toimis kirjanikes repressioonide hirmu tõttu juba n.ö. sisemine tsensuur. Tuli
kirjutada nii nagu ette nähtud. Jossif Stalini isikukultuse juurde käisid ka ülistavad
lugemispalad ja värsid "suure juhi ja õpetaja, laste kõige parema sõbra" jne. jne aadressil.
Juba aabitsas tänati riigijuhti, et lastel nõukogudemaal nii "hea elu" on. Suurem õhupuhastus
toimus pärast Stalini surma kui isikukultus hukka mõisteti ning tõdeti muuhulgas ka õppe-
kasvatustöö irdumist tegelikust elust.