Friedebert Tuglas
Viimane on läbi aegade kuulunud luule etlejate lemmikrepertuaari.
Noveliraamatutega "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taeas" (1913) ning romaaniga
"Felix Ormusson" (1915) läbis Tuglas impressionismi järgu ühes selle
kirjandusvoolule tunnusliku varjundirikka hingeelukujutlusega. Sümbolistlike
müütnovellide kogus "Saatus" (1917) valitseb Esimese maailmasõja paine, samuti
ekspressionistlikus kogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvooli
impressionism, sümbolism ja ekspressionism tähistab eesti kirjandusteaduses
koodnimetus uusromantism. Novellikogu "Hingede rändamine" (1925), kus leidub
muuhulgas ka vaimukas kaitsekõne saatanale, essenovell "Poeet ja idioot", lõpetas
Tuglase uusromantilise loomingutsükli. Tema sel perioodil kirjutatud novelle on
tõlgitud väga palju.
Tuglase poeetilise realismi periood algas romaaniga "Väike Illimar" (1937) ja