Kirjandusteadus
See tuleneb
mitmest asjaolust. Rahvusvahelised teooriad jäid eesti uurimises aastakümneteks juhuslike
referaatide ja loengujuttude tasemele. Tõeline murre rahvusvaheliste suundade maailma toimub
alles 1990. aastatel, kui tutvustatakse ja tõlgitakse peaaegu kõike, mis on oluline strukturalismist
post-suundadeni. Ainsad, kes tutvustuste lainest välja jäävad, on need, kes on tõepoolest olulised
eesti kirjandusuurimise ajaloole ja modernistlikule kirjandusuurimisele: positivistid, vaimuloolased
ja uuskriitikud.
Eesti uurimises endas on minimaalselt üldteoreetilist mõtlemist ja seegi väljaspool eesti kirjandust
(Lotman). Katseid luua mingit oma analüüsi- või tõlgendusmudelit on vähe. Üldiselt öeldes on eesti
kirjandusteadus olnud eeskätt eklektiline empiiriline uurimine. Sealjuures on osa uurijaid teadlikud
eklektikud, kes tahavad kasutada korraga mitut lähenemist. Eesti kirjandusuurimise võime jagada
lihtsuse mõttes nelja ajajärku
annaabi.ee 
