Kirjandussemiootika
kirjutamist eelneva kirjandusliku korpuse lugemisena ja teksti kui vastust teisele
tekstile. Ta vaatab polüfoonilist romaani kui karnevali hõlmamist ning monoloogilist
kui menipposliku (s.t. dialoogilise) struktuuri lämmatamist.
Iga poeetilise keele üksus on alati vähemalt kahene, mitte mõttes tähistaja/tähistatav,
vaid pigem nii see kui ka teine. Poeetiline keel funktsioneerib kui tabulaarne mudel,
kus iga “üksus” sarnaneb paljususest määratud tipule. Kirjandussemiootikat tuleb
arendada tuginedes poeetilisele loogikale, kus pidevuse jõud oleks intervallis 0-2,
jätkuvus, milles 0 näitab (denotes) ja 1st hüpatakse lihtsalt üle. 1 all mõtleb Kristeva
sotsiaalseid, psüühilisi jne. “keeldusid” (Jumal, seadus, definitsioon). Realistlik
kirjandus kuulub kirjeldava narratiivsuse alla ja on monoloogiline, intervallis 0-1. 0-2
poeetilise loogika saavutab vaid karneval.
Bahtini sõnade klassifikatsioon (vt. selle kohta Toropi järelsõna Bahtinile, lk
annaabi.ee 
