Eesti kirjandus II kevad
Vaino Vahing on psühhoanalüüsi järjekordne maaletooja. Vahing on mees,
kes sishipäraselt psühhoanalüütilisi tekste loeb ja tutvustab
mitteformaalsetes ringides. Tuleb meeles pidada, et Nõukogude ajal olid
Freud ja Jung tabu.
Ta õppis psühhiaatriat ning töötas kohtupsühhiaatria eksperdina.
1970 Lugu
1973 Sina
1988 Endspiel. Laskumine orgu. (Koos Madis Kõivuga) – see on üks
tähis 80ndate lõpu suuremates kirjandusmuutustes.
o 1972 Suvekool
o 1975 Mees, kes ei mahu kivile
o 1982 Faehlmann (Koos Madis Kõivuga)
o 2006-2007 Päevaraamat I-II
Kui kogu Vahingu looming ette võtta, siis seda koguaeg autobiograafiliselt
lugeda ei saa. Tema kirjutamisstiili puhul võib öelda, et tegemist on üpris
realistliku stiiliga.
Toomas Vint
1995 Kojamehe naine – see räägib meheks sirgumise ja meheks
olemise rõõmudest ja muredest.
2005 Topeltvalguses