ülesandeid, mis hõlmasid endas Euripidese tragöödia stseenide kirjeldusi ja sketse Aphroditest, kes leinas Adonise järele. Kuuenda sajandi lõpus kogus ja muutis advokaat, poeet ja ajaloolane Agathias erootilisi epigramme sama külma rahuga, nagu kristlikke ja isegi paganlikke poeeme. Ignatios, Tarasiose õpilane, kaasajastas Platoni dialoogi ikoonide teemal oma teoses ,,Life of the Patriarch Nikephoros," mis on nutikalt põiminud kristlikku ja klassikalise kirjanduslikkuse meetodid. 2) Nimeta viis erinevat võimalust hellenismi tähenduse selgitamiseks Bütsantsi kontekstis (eelkõige katkendi lk 184186 põhjal). Hellenismi võib Bütsantsi kontekstis tõlgendada geograafiliselt Kreeka mandrialana. Selline tõlgendus ei jõudnud kunagi riikliku tasandini (v.a juhul, kui taolist tasandit mõista Rooma moodi, ehk kui viia kreeklased samale tasandile paflagoonlaste ja traaklastega).
tähenduses), vaid uurib märke kui tähistajaid. Tema eelis on see, et ta ei küsi, mida tähistajad tähistavad, vaid kuidas nad tähistavad. Arutleb Saussure`i ja Jakobsoni üle. Kirj. teos on teade, mis on suunatud iseendale, teine lähtepunkt on märgi konventsionaalsus. Kirj. teost nii vaadeldes võime referentsiprobleemi kõrvale jätta. Võitlus referentsi autoriteediga. Semioloogia lõhub müüdi märgi ja referendi semantilisest vastavusest. Jakobson demonstreeris, et teose kirjanduslikkuse aspekti vastuvõtt on olnud pärsitud just sellepärast et keskendutud on referendile, selle dominandile. Peab Jakobsoni lähenemist viljakaks kuid ühekülgseks. Hilisemad prantsuse strukturalistid on Jakobsoni lihtsustanud (Barthes, Genette, Todorov, Greimas – suured lihtsustajad). Leiavad, et grammatika ja retoorika funktsioneerivad täielikus kooskõlas, üleminek grammatilistelt struktuuridelt retoorilistele toimub raskusteta. Läbi grammatika võib kirjeldada retoorikat