Sinuhe Mika Waltari
kristluse eelmänguks tuleb pidada ainujumala Atoni kummardamist poolteist tuhat aastat enne
Kristuse sündi.
Mulle meeldib see, et üldiselt on teos kirjutatus lihtsas ja otseses proosavormis, kuid esineb ka
osaliselt luule ja retoorikavormi. Seda on tehtud just parema kirjeldamise huvides. Sõnavara
on suur, kordamisi ei ole eriti kasutatud ning valik tundub olevat kaalutletult tehtud, leides
kõige paremini sobiva sõna. Tolle ajastu muudab eriti kirjanduslembeseks fakt, et kasutatakse
palju metafoore ja et ei ole lausetes piirdutud loomuliku sõnastusega, vaid on lähtutud ka
ilust. Tundelisust näitab ka see, et julgetakse puhtalt kirjanduse huvides liialdusi kasutada, mis
on igati terve nähtus. Väga huvitav on piltliku huumori kasutamine. Problemne on Sinuhe
teekonna täpne kirjeldus, kuna osadest kohtadest pole suuremat midagi teada.
Peale pikka arutlust raamatu üle soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest seal on väärt
annaabi.ee 
