Kirjandussemiootika
arutelu kirjanduskriitika piiride üle. Ühes suunas neid ületades lakkab kriitika olemast
kirjanduslik ja teises suunas – kriitika.
Esmajoones juhib Eliot tähelepanu kirjanduskriitika muundumisele alates
1920-ndatest aastatest. “Kirjanduskriitika” mõiste arengus oli oluline roll Coleridge’il,
keda eristas eelkäijatest tema huvide laius ja mitmekülgsus, millega ta luule üle
arutles. Coleridge huvitus filosoofiast, esteetikast ja psühholoogiast ning kuna need
mõtteharud kirjanduskriitikasse jäidki, võib öelda, et uuskriitika (New Criticism)
põlvnebki otseselt temast.
Kirjanduskriitika muundumisel on lisaks kirjanduse käsitlemisele mõne(de)
teis(t)e teadusharu(de) valgusel teinegi põhjus. Olukorras, kus paljud kriitikud on
õpetajad ja vastupidi, võib kriitikul olla mõnevõrra teistsugune kontakt maailmaga ja
mõnevõrra teistsugune kujuteldav lugejaskond, kui oli tema eelkäijatel.