Kirjandussemiootika
Igas tekstis on
midagi, mida ta nimetab vastuoluks e. apooriaks, mis tekitabki paratamatu
mitmetähenduslikkuse. Apooriat ei saa taandada ühetähendusliseks, üheks
lugemisvõimaluseks. Need on “loetamatud kohad”, tekst dekonstrueerib ennast ise.
Mingid kohad nivelleerivad teatud interpreteerimise võimalusi.
1) Algab oma arutluskäiku sellest, et kirjandusteost ei saa käsitleda ühe referentsi
märgina, kodeerimise/dekodeerimise opositsioon ei tööta. (ei usu dekodeerimise
poeetikat).Kirjanduskood on väga keeruline ja salapärane, et teda ära seletada või
avada. Koodi keerulisus seisneb selles, et ta tõmbab tähelepanu endale (Jakobsoni
teade, mis on suunatud teatele).
2) Kritiseerib formalistlikku käsitlust, mis vastandab sisemuse ja välimise e. sisu ja
vormi. väidab, et formalistid pöörasid sisu ja vormi suhte tagurpidi, aga ei muutnud
tegelikult midagi (ehkki sisu muutus väliseks, vorm sisemiseks struktuuriks). Väidab,
annaabi.ee 
