kirjutatud vaieldamatult lõbusas ja heas stiilis, kuid mille kohta võib siiski väita, et teemavalik domineerib sisu üle. Sääraste äärmuslike näidete varal ilmselt kaugele ei jõua ning tundub, et võib- olla on isegi vale kiskuda lahti midagi, mis on vaid näiliselt teineteisega seotud, tegelikult moodustab aga lahtirakendamatu terviku. Pole ju võimalik jutustada mingit lugu ilma teatud stiilita ning stiili tunneme ju lugejatena ära alles midagi konkreetset lugedes. Prantsuse kirjandusklassikud armastasid käsitleda ajalooliste teemade raames indiviidi ja ühiskonna konflikti ja üksikisiku saatust ajaloo pöördehetkedel. Nad kirjeldasid probleeme, mis veel nende lapsepõlves olid olnud aktuaalsed, nad osutasid ajalooliste paralleelide kaudu mitmetele oma ajastu kitsaskohtadele ja raskustele. Et just see oli kirjanike eesmärk, aitas lugejatel taibata aga stiili. Just kindlad stiilielemendid muudavad teatud osa nendest romaanidest realistlikeks;
Teisest küljest on me tüüpiline kaasmaalane küllaltki sisseelav. Ta tahab jätta endast tugeva mulje, kui tegelikult on hinges mured ja valud, mis võivad õõnestada inimest depressioonini. Just nii juhtus ka tegelastega Tammsaare loomingus. Kes tahtis näida naabrist paremana, kes tegi alalhoidlikult tööd. Eriti jäävad aga silma tegelaste omavahelised suhted, kust koorub hästi välja klassikalise eestlase olemus, ka tänapäeval. Tänu sellele, millisena on kujutanud Eesti kirjandusklassikud, sealhulgas Tammsaare, meid endid, on kujunenud eestlastes arusaam kaaskodanikest kui konservatiivsetest ja külmadest inimestest. Sellena, keda arvame end ise olevat, võima ka teistele väljaspoolt või vähemalt anname neile põhjuse meist nii mõelda. Tammsaare loomingus on kajastatud naabrite vahelist kadedust. Tähtsal kohal oli oma talu, mida üritati pidevalt paremaks muuta ja selle seisukorda parandada. Võrreldi ikka aeg-ajalt naabertalu ja
annaabi.ee 
