Sofi Oksanen -"Puhastus"
esimest korda pisut objektiivsema pilguga kui ma näeksin sellise kaane ja sellise
pealkirjaga raamatut, mille autor oleks ükskõik kes, ma loeksin seda, oleks ta siis mees või
naine, tuntud või mitte, ukrainlane või Alaskalt. Ning loomulikult selgus üsna ruttu, et mul oli
jäänud täiesti vale mulje autorist, tegelastest, situatsioonidest, süzeest.
Kui nüüd päris aus olla, lugesin raamatu läbi inglise keeles just selle kaane pärast. Piinlik küll
tõsisena näida üritava kirjandusinimesena seda tunnistada, aga pakend loeb. Ta LOEB.
Raamatu kaanel on vanaaegne noor kaunis perenaine talus tanu peas, valge pluus, tume
pihikseelik, seob parajasti põlle paelu ette lipsu. Laual ta ees on hele taigen ning õunad
(tunned juba sooja õunakoogi lõhna... kaneeli selles). Ta vaatab raamatust välja nagu oleks
ta just mingit häält kuulnud (me ei näe ta silmi). Sisupaber on pehme ja kolletunud ja kerge,
annaabi.ee 
