Eesti kirjanduse ajalugu II
üle asukohamaa keelele.
Kui konkreetsemalt tagasi minna luule juurde, siis sõjajärgses ajas näeme ühelt poolt seda, et
uusromantiline stiil jätkub, tuleb tagasi ka mingeid vanaromantilisi joone (a la koidulalaadset
häält, koidulalikkus). Siis aga hakkab see modernistlik muutumine (Ilmar Laaban jt). Eriti
luules kuskilt 40ndate 50ndate vahendusel hakkame tajuma muutust. Iseloomulik on
muutumisele see, et mitte ainult liikumine modernistlikus suunad, vaid veel mingit
kirjandushierarhilised nihked, mis luules võiksid tähendada lorilaulustiili legaliseerimist
luules.
Kalju Lepik (1920-1999)
Kirjutas luuletusi üle 50 aasta. Ta oli päris Koerust, tuli Tartusse gümnaasiumisse
(Kommertsgümn), asus õppima ka TÜ-s ajalugu. Õpingud ei kestnud väga kaua, 1943
mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke ja põgenes Hiiumaa kaugu Rootsi. Püüsid mingil määral
õpinguid jätkata Rootsis, kuid need jäid katki. Ta hakkas elama aktiivset seltsi- ja kultuurielu.