Sissejuhatus vene kirjanduslukku I
hasartmäng, mis aitab pingeid välja elada. Loo kurbus on selles, et keegi ei usu mitte kellegi
sõnu, sellest tulebki tragöödia.
Suurem pööre toimub ka 1836. aastal, kui Lermontov saatis mitu luuletust Puskinile, et too
need oma ajakirjas ,,Sovremennik" avaldaks. ,,Sovremennik"oli väga ebaõnnestunud projekt,
kuna Puskin ei osanud seda majandada. Ajakiri oli tolle aja kirjanduselu tsentrum. Kirjanikud
koondusid ajakirja keskele. Oli väga vaja, et üks kirjandusgrupp saaks oma ajakirja. Puskini
jaoks tuli see ajakiri aga liiga hilja. Puskin ei osanud majandada ja oli vaja inimesi, kes oleksid
ajakirja tellinud. Tellijaid oli aga väga vähe. Tol ajal oli palju populaarsemaid ajakirju.
Lermontovi samm oli aga väga läbimõeldud ja sihikindel ta tahtis ühineda just Puskini ümber
koondunud literaatidega. Ei ole teada, kas Puskin luges need luuletused läbi. ,,Poeedi surm" oli