Elo Viiding
miskit, mida arvad eluks, tardunud hetkedeks tolle teksti taga. Ei-ei, positivism ei ole end
ammendanud: mõni elu ongi ise kirjandus. See kõlab muidugi kohatult, ma ei mõtle päris nii, et
traagika või enesehävituslik otsing vms trots ja meeletus oleks paugupealt kirjandus ja kaunis ja
kõike lunastav, et näiteks Vaino Vahingu teadlikult kirjanduseks elatud elu või eluks tehtud
kirjandus oleks alati parim lahendus, see kõige kirjandusem kogu kirjandusest, kõige proosalisem
kogu proosast... Aga lihtsalt on inimesi, kes võtavad (oskavad võtta) sellest eksistentsiaalsest
kogemusest, mida sageli ekslikult nimetatakse eluks, tolle essentsiaalse, tolle hetkede ja
küsimuste jada, mis meid enim puudutab. Viiding on üks neist.2
Elo Viiding kirjutab luulet avatud lugejale:
Viljandis Luuleööpäeval oma luuletusi ette kandnud Elo Viiding ütleb, et luuletaja
annaabi.ee 
