Ma tegin kõigest fotokoopiad ja läksin koju. Ma imetlen ja austan Kingi ja mul ei olnud soovi teha miskit, mis võiks talle kahju teha. Nii ma siis tegin kõigest veelkord koopiad ja kirjutasin minu uurimitööd selgitava kirja. Ma kirjutasin talle, et ma sooviks teha paar artiklit selle kohta, kui see talle sobib, ja et kui sellega kaasneb mingeid probleeme, siis ma luban suu kinni hoida. Ma saatsin paki Kingi kirjastaja Kirby McCauley'le. Tegelikult jäin ma vastu ootama ainult väikest kirjakest? Kaks nädalat läks mööda. Ja siis ma kuulsin oma raamatupoe siseraadiost: "Steve Brown. Steve Brownile on telefon liinil nr. 5." Ma tõstsin toru ja hääl küsis: "Kas Steve Brown? Siin räägib Stephen King. Hea küll. Sina tead, et ma olen Richard Bachman. Mina tean, et ma olen Richard Bachman. Mis me nüüd sellega peale hakkame? Räägime." Mulle ei olnud pähegi tulnud, et ta võiks helistada, seega ma ei olnud talle oma numbrit saatnud. Ta oli terve pärastlõuna veetnud
..» «Langevad taevast, mu sõber, langevad taevast.» «Härra on siis õnnelik?» küsis Planchet. «Mu kallis Planchet, olen kõige õnnelikum inimene maailmas.» «Kas te lubate, et kasutan ära teie õnne ja lähen magama?» «Mine, mine.» «Taevas õnnistagu teid, härra, aga ikkagi on tõsi, et kirjad ...» Ja Planchet läks ära pead raputades, näol kahtlev ilme, mida d'Artagnani heldus ei olnud suuteline sealt täiesti kustutama. Üksi jäädes luges d'Artagnan ikka ja jälle kirjakest, suudles oma paarkümmend korda tema kauni armsama 242 käega kirjutatud ridu. Lõpuks heitis ta voodisse, uinus magama ja nägi kuldseid unenägusid. Hommikul kell seitse tõusis ta üles ja kutsus Planchet', kes teistkordse hüüde peale ukse avas, näol veel eelmise õhtu mure jäljed. «Planchet,» ütles talle d'Artagnan, «ma lähen võibolla kogu päevaks ära, järelikult oled sa vaba kuni kella seitsmeni. Kell seitse õhtul aga pead olema kahe hobusega sõiduvalmis.»
annaabi.ee 
