A.dumas Kolm musketäri terve raamat
kuivõrd ebaõiglane, egoistlik ja metsik on nende juhtide käitumine. Juhtidel olevat küllalt
vilja, kuid nad ei jaga seda; nad lähtuvad põhimõttest -- jah, ka neil olevat põhimõtted --
surgu naised, lapsed ja vanakesed, peaasi, et linna müüride kaitsjad, mehed, oleksid
terved ja tugevad. Selleks ajaks oli see põhimõte -- kas elanike ustavuse või võimetuse
tõttu selle vastu võidelda -- muutunud juba osaliselt teooriast praktikaks. Kardinali
kirjakesed tabasid märki. Need meenutasid meestele, et lapsed, naised ja vanakesed, keda
lastakse surra, on nende lapsed, nende abikaasad ja nende vanemad. Nad leidsid, et oleks
õiglasem, kui kõik kannataksid ühist häda võrdselt. Kui kõik oleksid ühesuguses
olukorras, kindlustaks see elanikkonna keskel üksmeele.
Need kirjakesed mõjusid just nii, nagu oli soovinud nende saatja -- need veensid
paljusid linlasi alustama kuningliku sõjaväega iseseisvaid läbirääkimisi.