BETTI ALVERI ELU JA LOOMING
aasta ,, Loominus" kui ,,neonklassilist luuleteooriat".
Kahtlemata esindab Alveri looming sellisel korrelatsioonil põhinevat luulet üpris ilmekalt ja
samas täiesti isikupäraselt, pannes kõigile muundavaile objektiveerinuile vaatamata maksma
luuletaja inimlikud tõekspidamised ja ainuomase temperamendi. ( 4, 264)
Pärast lüürika esikkogu ,,Tolm ja tuli" (1936) uude arengujärku astunud, kirjutas Betti Alver
luulet vahelduva intensiivsusega. Oma sõnavara täiustas ta vanu kirjakeeleallikaid uurides,
aastail 1941-1944 elas venna juures Aakre Pühastel, kus huvitus elava rahvakeele rikkusest.
Debüütkogu järel loodud teostest koostas kirjanik 1943. aastal luuletuskogu ,,Elupuu"
käsikirja, mis takerdus Saksa okupatsiooni aegseis kirjastusoludes ega ilmunud. ( 2, 402)
Kaks sõjajärgset aastakümmet tegutses Betti tõlkijana. Juba 1930-ndail aastail oli ta
silmapaistva eduga eestindanud A. Puskinit. Selle töö jätkudes ilmusid poeemid