Eesti kirjanduse ajalugu I
Põhjaeestikeelse tõlketöö koordineerimiseks kutsus Fischer 1686. aastal Võnnu lähedale
konverentsile, küsimuseks kirjaviis, lähtudes Forseliuse aabitsast ja ortograafiast, üksmeelt ei
saavutatud, sets Tallinna esindajad ei tahtnud Stahli traditsioonidest loobuda. 1688. aastal tehti
otsus Forseliuse kirjaviisi kasuks, Tallinn ei leppinud ja keskvõim pani seisma põhja-eesti-keelse
piibli ja Uue Testamendi trükiks ettevalmistamise. Eestis töötasid kirjakeee arendamisel Forseliuse
kõrval mitmed kirjamehed - Adrian Virginius, J. Hornung. Hornungi grammatika 1693.
Lõuna-Eesti pastorite koostöö põhjal avaldas Johann Hornung Forseliuse keelekorralduslikke
põhimõtteid arvestava grammatika (1693), mis kujunes keeleajalooliselt vana kirjaviisi reeglistatud
ja süstematiseeritud õpikuks, hakates tõrjuma Stahli saksapärast kirjaviisi. Ühtsemat kirjaviisi
vajasid kiriku kõrval kool ja kooliraamat. 17