Folkloristika alused
stereotüübid kohtuvad ja selle erinevuse kaudu saadakse teadlikuks ka oma
stereotüüpidest.
Pärimuse stereotüüpsus huvitab uurijaid rohkem siis, kui kirjeldatakse kultuurile
rahulikumat arenguperioodi või selgitatakse kultuuri üldomaseid tunnuseid.
Mõistet stereotüüpsusaste kasutatakse tekstide ja tekstiosade korduvuse
iseloomustamiseks. Tekstide sarnasus on tingitud kommunikatsiooni eripärast:
suulises tekstis on teistsugused võtted kui kirjaliku teksti ülesehitusel. Kirjaeelses
kultuuris saab teateid edasi anda suuliselt. Sellele kommunikatsioonitüübile on
iseloomulik korduvus: andes edasi teadet suulises esituses mälu järgi tuleb
arvestada, et vastuvõtjad peavad selle sõnumi ära tundma (neil peab olema
vastav kogemus, kuidas üht või teist sõnumit mõista); teiselt poolt ka teate
edasiandja mõtleb talle tuttavates vormides ja kasutab talle tuttavaid
väljendusvahendeid. Nii üks kui teine asjaolu tingib teksti võime säilitada teatav
põhikuju