Kivirähk, "Ajaloo keerises" proosaanalüüs
siis siinkohal küll...)
Ja vanatädi laob järjest ette suvalisi omavahel mõningases seoses veidrusi, õnnetusi ja muid hädasid
– küll karjub keegi koleda häälega koridoris („mitu tundi kisas“, „ei tea, kas seal tapeti kedagi või“),
trammis sünnitamine, jääkeldris sünnitamine, jääkeldris enda üles poomine, ühe käega tubli mees
Roogla, kes rahva kiusu pärast ära pidi kaugele väljamaale kolima ja kelle kirjadki postkastist ära
varastati.
Jaan, kelle vaatevinklist lugu pigem antud on, tunneb taas, et „asi pole õige“, et vanatädi jutus on
midagi „rusuvat“ (oi, kas tõesti?) ja tal on väga ebamugav.
Vanatädi aga jätkab, rääkides korstnasse hüpanud ja mitu tundi seal küpsenud kassist ning sellest,
kuidas korstnapühkija olevat arvanud, et seal keegi aborti on teinud, vennast, kelle neerud lahti
peksti ja kes siis sohu ära uppus, hambad irevil rotipeast peiekringli sees jne jne
annaabi.ee 
