Gerard Genette, „Narrative Discourse“
Jutustaja ütleb ainult seda, mida antud tegelane teab.
Sisemine fokalisatsioon saab olla:
a) parandatud, kus kõik läheb läbi tegelase (The Ambassadors, Strether); peaaegu kunagi ei jääta
tegelase vaatepuntki (What Maisie Knew, väikese tüdruku vaatepunktist)
b) muutuv, kus fokuseeritud tegelane muutub (Näiteks "Madame Bovary´s": Charles, siis Emma, siis
uuesti Charles)
c) mitmekülgne sama sündmus kordub erinevate tegelaste vaatepunktist vaadatuna (nagu
kiriromaanis: kirjutatud kirjad eri tegelaste vaatepunktist või Robert Browning poeemis "The Ring and
the Book" enne "Rashomon´i")
3) Väline (extra-) fokalisatsioon: Jutustaja < Tegelane; "piirang on välimine"
Jutustaja ütleb vähem, kui Tegelane teab. Tegelase identiteet on probleemne: me ei tea ta
mõtteid ega tundeid (nt Hemingway "Hills Like White Elephants").
Väline fokalisatsioon ei puuduta üksnes "väärtkirjandust". Ka seiklusnovellis, kus ei räägita
annaabi.ee 
