1918. aastal loodud Eesti Töörahva Kommuun (ETK), kasutades hilisemat kõnepruuki, “asus religiooni suhtes eitavale seisukohale”, mille üheks väljundiks olid kümned hukkunud vaimulikud. Kõrvuti muude “demokratiseerumisnähtude” ilmnemisega asuti eesti rahvast vabastama ka usuõpetusest, kultiveerima aktiivselt ateismi jms. Tähelepanuväärne on asjaolu, et nii ETK kui ka 1940. aasta sündmuste puhul oli vägivallapoliitika üks teravikke suunatud just kiriku vastu. Kirikuvastases võitluses ilmnes aga uus tase - jõudu hakati näitama kiriku kõrval esimest korda ka usklike vastu. J. Käspert tuli välja avaldusega kuulutada kirikutegelased lindpriideks ja keelata neil ära Töörahva Kommuuni alal tegutsemine, keelati usupühade tähistamine, natsionaliseeriti kirikud jne. On selge, et sellise käitumisega tegi kommunistlik liikumine endale ainult halba. Hilisemas nõukogudeaegses ajalookirjanduses käsitleti ETK religioonipoliitikat küll
Saaremaal. Sakala võtavad vastu kõik rahvusliku liikumise toonased juhid suure vaimustusega. Peagi hakkavad aga kõlama ka mitmed kriitilised noodid. Peamine, mis Jakobsoni ja Hurda vastuoludeni viib, on see, et Jakobson hakkab baltisaksa vaimulikke oma lehe veergudel tümitama ja teeb mitmeid halvustavaid märkusi ja luteri kiriku aadressil. 1878. aasta suvel avaldab Hurt üle pika aja EP veergudel üsna terava avaliku kirja Jakobsoni aadressi, kus süüdistab teda kirikuvastases tegevuses. Selles artiklis ütleb lahti Sakala kaastöölise aust. Samas vihjab ka ida poolt tulevale ohule ka usuvaldkonnas. Avalik kiri viib kaks meest täielikult omavahel tülli. Hurt jõuab ideeni, et ka tema hakkab ajalehte välja andma. 1878. aasta lõpupoole esitab taotluse hakata uut lehte välja andma. Lehe nimeks pidi saama ,,Mesilane". Tutvustas oma lehetegemise ideed ka mitmetele rahvusliku liikumise tegelastele. Leht kui selline ei saanud võimude toetust
annaabi.ee 
