Eesti 18.sajandil ja 19.sajandi esimesel poolel
saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid
ülikooliharidust omandamas Saksamaal. Siia tuli ka riigisakslasi, kes pärit saksamaalt, sest
baltikumis oli puudus haritlastest (arstid, juristid, kirikuõpetajad) ja siin olid ka
teenimisvõimalused paremad. Kui varem Rootsiajal oli luterluses lubatud ainult ametlik vool,
siis Vene võim luteriusus toimuvasse vahele ei seganud ja seetõttu levisid erinevad usuvoolud.
Kehtis 1686.-1832. Rootsiaegne kirikuseadus. Oli 2 kirikuvalitsust Liivimaa konsistoorium
ja Eestimaa konsistoorium, EM kons juht piiskop, LM kindralsuperintendent. Eesti aladel oli
umbes 100 kirikukihelkonda, keskuseks kihelkonnakirik, kirikuõpetajateks olid sakslased.
Mõisnik tegutses kui kirikupatroon, kelle maa peale oli rajatud kirik otsustas, kes
kirikuõpetajaks saab.
18.saj I poolel tekkis luteri kirikus vool pietism. Pietistidest kirikuõpetajad taotlesid, et