KESKAJA ILMALIK MUUSIKA Muusika, mis kõlas keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Kirjaoskust vajasid eelkõige vaimulikud, et panna kirja kirikutekste ja laule, seetõttu ongi rohkem säilinud vaimulikku muusikat. Teada on, et laulmine ja pillimäng olid keskajal väga levinud ja võib vaid oletada, et muusika oli mitmekesine ja huvitav. Ilmalik laul levis pikka aega suuliselt, esimesed üleskirjutused on pärit 11.-12. sajandist. Üsna omapärased on laulud, mida laulsid ja panid kirja vagandid – rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende laulud matkisid kiriklikke laule ja olid seetõttu samuti ladina
ja tema järglase Konrad Gulerth - 1524-1532? Eestikeelsed tekstid on vigased - nende kirjapanekul on tehtud vigu, mida hästi eesti keelt oskavad inimesed ei teeks. Probleemiks siinkohal, kuidas neid eestikeelseid tekste hinnata on see, et ühest küljest saab neid hästi seostada Saare-Lääne kirikliku poliitikaga, aga teisest küljest me ei saa teha nende tekstide põhjal järeldusi, et mujal ja varem ei oleks eesti keelseid kirikutekste fikseeritud. Kirikukirjandust praktiliselt keskaegselt Liivimaalt säilinud ei ole. Tõenduseks, et nad kunagi olemas olid, on raamatulukud ja klambrid, millega raamat kinni tõmmati. Al 16. saj algusets kasvab oluliselt säilinud kirjavara hulk Liivimaal üleüldse. Inimene, kes keelt oskas, tema ei olnud vaja teksti kirja panna - kirjapanek oli vaja nendele, kes keelt ei osanud - need esimesed
annaabi.ee 
