Lysi haavas. «Te jätsite mulle,» jätkas kapten, kelle keelepaelad lahti pääsesid uulitsatüdrukuga kõneldes, «enda asemel maha mingi sünge, ühesilmse ja küüraka veidriku, piiskopi kellalööja, kui ma ei eksi. Mulle öeldi, ta olevat ühe ülemdiakoni sohilaps ja tegelikult saatan ise. Tal on kentsakas nimi: Kvatember *, Palmipüha, Paastuöö või jumal teab veel mis! Igatahes suure kellade püha nimi! ja tema julges teid ära viia, nagu oleksite te kirikuteen-rite jaoks loodud! See on liig! Kuradi pihta, mis see öökull teist õieti tahtis? Noh, öelge!» «Ma ei tea,» vastas tüdruk. «Milline häbematus! Kellalööja tütarlast röövimas nagu mõni vikont! Maamats härrasmeeste lindudele jahti pidamas! See veel puudub! Noh, see tuli talle ka soolane maksma! Meister Pierrat Torterue on ju kõige jõhkram tallipoiss, kes kunagi sulide nahka on kraasi-nud! Ja ma võin teile öelda, kui see teile lõbu teeb, et teie kellalööja nahk tema käte
annaabi.ee 
