Katoliiklus ja palvetajad 5lk, VÄGA PÕHJALIK KOKKUVÕTE
patriarhiks – kellel oli kõrgeim võim oma patriarhaadis. See omakorda jagunes kirikuprovintsideks, mida juhtisid
provintsi pealinna piiskopid – Idas metropoliit, Läänes peapiiskop. Piiskopid, kes algselt linnakoguduste juhatajad
olid, said oma haldusse ümbritsevad maakonnad.
Nii sündinud piiskopkonnad jagati kihelkondadeks, mille eesotsas oli piiskopi poolt ametisse seatud presbüter
(preester), preestri asendajad kihelkonna ärealadel (kabelites) – vikaarid.
Kirikurovintside piiskopid kogunesid 2x aastas kirikukogule e. sinodile. Kõrgeim võim kulus kõikide piiskoppide
kogule e. oikumeenilisele kirikukogule.
Kuna vaimulikele kehtis vallalisuse nõue (tsölibaat), pidi see seisus oma ridu täiendama teistest seisustest. Feodaalide
poegadest said tavaliselt kõrgemad vaimulikud, talupoegadest alamvaimulikud.
Vaimulike vagadust rõhutati riietusega, peagi pöeti paljaks (tonsuur), selle kaudu omandati pühitsemisvõim
(ordinatsioon)