Reformatsioon
väärtustesse.
Vana-Liivimaa kirikuriikide organisatsiooniline ülesehitus rajati juba
olemasolevatele reeglitele. Kuigi euroopaliku kiriku vandes keskustes olid
vaimulikud suhted selleks ajaks algkristluse põhimõtetetest märgatavalt
kaugenenud, kujunes Eesti alal usuelu tõsikristlikumaks, kui see mujal oli.
Kõrgemaks kohapealseks kiriklikuks võimuks sai Vana-Liivimaal Riia
peapiiskop, kel paavsti poolt kinnitatud kirikuprovinsi kuulusid Eestis Tartu ja
Saare-Lääne piirkond. Tallinna piiskop allus Lundi peapiiskopile.
Piiskop oli oma valduses kirikuelu juht ning kiriklike süütegude ajastu kõrgeim
kohtunik. Vaimulike järelvalvet toetati sinodite, s.o. piiskopkonna vaimulike
koosolekute ja visitatsioonide ehk kirikukatsumiste kaudu. Viimased
võimaldasid saada ülevaadet jumalasõna kuulutamisest ja rahva õpetamisest
preestrite poolt ning ka usuelu väärnähtustest. Piiskop õnnistas ametisse