Eesti keskaeg
Piiskop õnnistas ametisse ametisse madalamaid vaimulikke, pühitses kirikuid, kabeleid, altareid
jne.
Piiskopkonna peakiriku e. toomkiriku juures tegutses toomkapiitel, mis koosnes 12 kõrgemast vaimulikust e.
kanoonikust. Toomakapiitli tähtsaim õigus oli piiskopi valimine. Toomhärrade vaimulikuks kohuseks oli
pidulike jumalateenistuste missade läbiviimine. Missadel domineeris muusikalis-sõnaline osa liturgia.Maal
korraldasid usuelu kihelkonnapreestrid. Keskajal olid kihelkonnad kirikupiirkonnad ja need olid muinaseesti
kihelkondadest poole väiksemad kokku oli neid XVI saj. 97. Preestrid pidid koguduseliikmeile jagama
jumalaarmu (7 sakramendi ristimine, leeritamine, piht , armulaud, preestriks pühitsemine, viimne võidmine,
laulatamine kaudu) ja õpetama talurahvale meie isa palvet, Ave Mariat ja 10 käsku.
16. saj. algul levis Eesti linnades reformatsioon e. usupuhastus. Tartus oli esimeseks protestant-likuks
jutlustajaks 1523.a. Hermann Marsow (Martin Lutheri õpilane)