Theodor Lutsu tegevusest ja tähendusest eesti filmiloos
otsekui juhttooni lehtpuumetsa kokkusulavale tumedusele ja merepinna valkjale helgile.
Theodor Lutsu üheks tugevaks küljeks on olnud ka inimhulga liikumise ja tegutsemise
näitamine. Mõnikord ta otsekui vermib inimesed ümbritsevasse keskkonda, saavutades niiviisi
üllatava kaadrisisese plastilisuse. Selle kinnituseks on ristikäik Petseri kloostris filmist „Kas
tunned maad...“. Mööda kloostrit ümbritsevaid liivakünkaid keerleb ja valgub loogeldes alla
ristikäik. Kantakse kirikulippe, pühapilte, ikoone. Operaator on seda peatumatult vonklevat
madu filminud sügava nõo vastasküljelt. Oru põhja jõudnud, alustab protsessioon uut aeglast
tõusu kõrgele vastasnõlvale. Näeme hulka naisi, nende seas palju eakaid, mööda kitsukest,
vihmadest uhutud jalgrada künkale rühkimas. Ja veel kord üldplaane ristkäigust.
Arvustus oli filmi suhtes heatahtlik. Rasmus Kangro-Pool kirjutas „Päevalehes“:
annaabi.ee 
