meloodia, harmoonia ja rütmi asemel tämbrile. Minu meelest on tämber omapärane aga monotoonne. Koori liikmed jagunevad neljaks sopraniks, neljaks aldiks, neljaks tenoriks ja neljaks bassiks. Rütmitu- rütmi ei ole tunda. Terve teos sisaldab kahte ladinakeelset lauset: Lux aeterna luceat eis, Domine, cum sanctis tuis in aeternum, quia pius es. Requiem aeternam dona eis, Domine; et lux perpetua luceat eis. Emotsioon- pühalik/ jumalik, kõlab nagu oleks tegemist kirikulauluga, kuid pähe tuleb ka atmosfäär, kosmos ning teised dimensioonid.
See kunagi Tartumaal sündinud laul on läbi elanud mitu elu: algul külalaulu, seejärel seltskonnalauluna, jäädes kauemaks püsima üliõpilaslaulude sekka. Laulu looja on nutikalt ära kasutanud peategelase võõrapärase, Itaalia kunagise kirikutegelase ja pühamehe nimega sarnase perekonnanime ning seetõttu kannab külamehe sepitsetud laul heldest ja altruistlikust kõrtsmikust kirikulauluga analoogset pealkirja. Toda ammust kirikulaulu olevat kirikupärimuse andmeil esimest korda laulnud kirikuisad Ambrosius ja Augustinus viimase ristimisel IV sajandil pKr. Oodina jumala suurust ja vägevust ülistav dialoogivormis «Ambroosiuse kiituslaul» on liturgilise lauluna tänaseni kirikumuusikasse püsima jäänud. Küla-Ambroosiuse laul olevat Aruküla kooliõpetaja Kristjan Abroi teateil loodud ühel 1860. aastate jõulupeol Torma postijaama kõrtsis
annaabi.ee 
