V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Hurraa, hurraa!» karjus rahvas omapuhku. Need tormised hüüud ulatusid üle jõe Greve'i
platsile kogunenud rahvani ja patukahetsejani, kes kogu aeg üksisilmi oodates võllast vahtis.
2
0
1
ÜHEKSAS RAAMAT
I. SONIMINE
Claude Frollo'd polnud enam kirikus, kui ta kasupoeg nii ootamatult katki lõikas
saatusliku sõlme, millesse õnnetu ülemdiakon oli mähkinud mustlastüdruku ja ka iseenese.
Käärkambrisse jõudes kiskus ta seljast koori-särgi, kirikukuue ja stoola, viskas need kõik
kohkunud teenri kätte, väljus läbi kloostri salaukse, käskis paadimehel ennast Seine'i
vasakule kaldale viia ja kadus siis ülikoolilinna kühmjatesse tänavatesse, teadmata kuhu
minna, kohates igal sammul meeste ja naiste salku, kes rõõmsalt Saint-Micheli silla poole
ruttasid lootuses «veel õigel ajal pärale jõuda» ja näha, kuidas nõida võlla tõmmatakse. Ta