V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
end vabana tundes aina rõõmsalt mökitas. Siis pidi ta paljajalu mööda kivist sillutist minema
kuni portaali trepiastmeteni. Kaelas olev köis lohises tal ussina järel.
Siis lakkas kirikus laulmine. Suur kuldrist ja rida põlevaid küünlaid hakkasid hämaruses
liikuma. Kuuldi kirjudes riietes kirikuteenrite hellebardide kolksatusi ja mõne aja pärast tuli
pikk rong missariietes preestreid ja valgetes kirikukuubedes diakoneid aeglasel sammul
salme lauldes süüaluse poole. Varsti nägi süüdistatu ja kogu rahvas seda rongkäiku enese
ees. Tütarlapse pilk aga kiindus sellesse, kes otsekohe ristikandja järel eesotsas käis.
«Oo,» ütles ta tasakesi ja lõdises ise, «jälle tema, see preester!»
See oli tõepoolest ülemdiakon. Vasakut kätt oli tal alamkantor, paremal kantor, ametikepp
käes. Ülemdiakonil endal oli pea kuklas, silmad liikumatud ja pärani avatud, ning ta laulis
valju häälega:
annaabi.ee 
