"kirikukuu" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

See oli preestri märguanne timukale. Rahvas langes põlvili. Mine nüüd, patune hing, ja jumal olgu sulle armuline (lad.k.). 338 «Kurie eleison,» 1 laulsid portaali võlvi alla seisma jäänud preestrid. «Kürie eleison,» kordas rahvahulk ja see ümin kandus üle peade nagu mere kohin. «Amen,» ütles ülemdiakon. Ta käänas selja süüaluse poole, ta pea langes rinnale, ta pani käed kokku ja liitus teiste preestritega. Hetk hiljem kadus ta ühes risti, küünalde ja kirikukuu-bedega katedraali hämara võlvistiku alla. Koorile liginedes nõrgenes aegapidi ta hääl, mis laulis seda ahastuslaulu: «Omnes gurgites tui et fluctus tui super me transie-runt.» 2 Samal ajal hääbusid peakiriku sammaste vahel vähehaaval ka kirikuteenrite hellebardide rautatud varte kolksatused vastu põrandat ja need olid nagu tornikella haamri viimsed löögid hukkamõistetule. Läbi lahtijäänud uste võis rahvas näha tühja, mahajäetud, pimedat ja hääletut leinas kirikut.