kleerikute kui ka usklike-vastasust, valdavalt aga on teravik suunatud siiski konkreetselt kiriku kui organisatsiooni vastu. Võib märgata ka võitlust riigi ja kiriku lahutamiseks ning usuõpetuse vastu. Erandiks on siin “Humanitase” seisukohad. Ateistliku selgitustöö tulemuste hindamine iseseisvusaja lõpuks on aga raske ning erinevaid seisukohti on palju. Igal juhul on enamvähem selge, et ajakirjandus oli 30ndate teisel poolel üpriski kirikukriitiline ning võib rääkida sekulariseerumisprotsessi intensiivistumisest rahva seas, igal juhul pole põhjust rääkida suurest seotususest kirikuga enne 1940. aasta riigipööret. Nõukogude aeg Eesti liitmisega Nõukogude Liidu riikide ritta muutus kohalik olukord kardinaalselt ka ateismi vallas. Kui seni oli ateism - vähemalt ida poolt kultiveeritu - pidanud rohkem või vähem püsima põranda all, siis nüüd saadi tegevuseks vabad käed.
võimu alla 1439. a. Töötati välja ka teoloogilised alused kirikute lepitamiseks. Need püüdlused siiski ebaõnnestusid ja kaks kirikut jäi lahutatuks. Kontsiliarism kontsiili ülemvõim vastandus paavstivõimu printsiibile ja tõi kaasa vihase võitluse. Hiliskekajal oli Euroopa ühiskond sügavalt kristlik kõigil oli mure lunastuse pärast. Inimest ja Jumalat oleks pidanud ühendama kirik, aga sellega poldud rahul. Hiliskeskajale on omane sügav vagadus ja kirikukriitiline kirjandus kiriku tugevdamiseks. Toimub aga kiriku mandumine: paavsti õukonna prassimine, maiste vajaduste rahuldamine isegi kerjusmungad elasid väga pillavat elu. 1431. a toimus Baseli kontsiil, mis sattus kohe paavstiga vastuollu too kuulutas välja uue kontsiili. 1438. a tagandas Baseli kontsiil paavst Eugenius IV ja valis vastupaavsti Felix V. Enamus poliitilisi jõude kuulutasid end paavsti ja kontsiili vahelises vastasseisus neutraalseteks
annaabi.ee 
