Eesti keskaeg
Martin=Mart, Miikael=Mihkel, Laurentius=Laurits jne). Senine rahvakalender ning sellega seotud uskumused seostusid
nüüd pühakute nimedega, haldjate ja jumaluste asemel ohverdati nüüd head viljasaaki, karjaõnne vms paludes punakuue.
Alates 15. sajandist kannavad eestlased kristlikke eesnimesid. Eestlased polnud mingiks erandiks, samalaadne rahvausk oli
valitsev kõikjal Euroopas, ja kirikuvõimud vaatasid sellele tavaliselt läbi sõrmede, hoolitsedes vaid väliste kirikukommete
järgimise eest. Eestlasi nimetati keskaja lõpuni vastristituteks ning sageli kaevati nende usuleiguse ja paganlike tavade üle.
Muistsed kujutelmad elavad osalt meis tänapäevalgi - eks tähista me ju igal hilissügisel hingedeaega ja värvi lihavõtete ajal
mune. Ristiusu võidus muinasusundi üle polnud siiski algusest peale mingit kahtlust, esindas ju see kogu Õhtumaale ühist
rikast ja korrastatud kultuuripärandit
annaabi.ee 
