"kirikukodas" - 1 õppematerjal

Kõige lõpp on alles algus

kehast, andes tuge viiele massiivsele tiivale, harud omavahel ühenduses nahksete kokkusulanud sulgedega. Kolju lõhenes, et taas kokku kasvada, kuid kahest väljaulatuvast killust said vastupidavad sarvmoodustised, tippudest kaares. Lumehelvestest roosid rebenesid olematusse ja tüdruk astus lumisele murule. Paari meetri raadiuses oli maa valge. Kaugusest kandus temani mahe klaverimäng, nii erinev tuimadest nootidest vanas kirikukodas. Ta sirutas tiivad lahti ja lükkas end maast vabaks ­ gravitatsioon ei suutnud ta tahet endale allutada. Liueldes jäises õhus, keskendus laps vaid helidele, mida kuulis ­ ja nad andsid talle soojust. Ta ei tundnud viisi, kuid voog, mida nad saatsid, läbistas ta väikest süütut süda, pannes ta kiiremini lööma. Tundmatud mälestused ajast, mida ta ei teadnud, kõlasid bassinootide mängus, samas kui kõrghelidest kiirgas värskust. Laps lisas kiirust, et jõuda