August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
Siis olen mina ka nõid, Margus!
(Viskab end kummuli puu najale ja nutab.)
MARGUS (vähe aega kui uimane, siis hellalt). Tiina! Mis sa nüüd ennast
vaevad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? Ütle, kes! Küll ma tal suu
kinni panen. Kas sind keegi on põlanud? Kas siis meid miski jõuab
lahutada? Sinu ema õnnetu lugu? Tema hauale on ammu kastehein peale
kasvanud, kõik on niihästi kui ununud! (Murelikult.) Muidugi, kui sind
mõisa-ja kirikukirja panema läheme, siis see ju kõne alla tuleb, sellest
mööda ei saa...
TIINA (vappub nutust).
MARGUS. Ära nüüd nuta! Tule, lähme koju! Mina sind ei jäta! Sa ei tea ju,
Tiina, ma ei mõista seda ütelda, kuidas sa mulle armas oled.
TIINA (läbi nutu). Kui nad mind sinust lahutavad, (vaiksemalt) kui nad seda
teevad, siis...
MARGUS. Ära karda! Tule, ma pean minema, päev on juba lõunal. Isa ootab.
TIINA (silmi kuivatades). Mine peale, Margus! Küll ma tulen järele.
annaabi.ee 
