Vaimuelu
Piiskopkondade keskus oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Seal pidasid jumalateenistusi
toomhärrad- kõrgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitel
oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid koos
piiskoppidega keskaegse Liivima haridusliku eliidi, sest enamus neist olid õppinud välismaal ülikoolides. (tegutses
ka toomkool).
Piiskopkonnad jagunesid kirikukiheldkonadeks e. territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid kogudusepreestrid.
Igal kihelkonnal oli oma kaitsepühak. (Eesti kohanimedes äratuntavad: Harju-Madise,Järva-jaani,Kadrina jne).
Jumalateenistusi peeti küll ladn. keeles, aga ühe osana vüis kuuluda ka rahvakeelne jutlus. kogudusepreestritelt
eeldatiu vaid seda, et ta oskaks lugeda ja tunneks tähtsamaid palveid. tihti pidi preester rahvaga suhtlema ka tõlgi
vahendusel.