Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
tuleb hoolitseda, et sääraseid vastristitute juurde enam ei seataks (Livonica 12). Juba enne (8. II.
1222) oli see paavst Seloonia piiskopile ja Väinasuu (Dünamünde) kloostri ülemale ning
vanemale kohuseks teinud sammusid astuda, et mõõgavendade julm omavoli, kes vastristituid
tülitavad, hirmutavad ja nende vara omale kisuvad, isegi kaelakohtuliku kohtumõistmise
omavoliliselt eneste kätte on kiskunud, sedamaid lõpeks, kui tarvis, kirikukari läbi ordurüütleid
sõnakuulmisele sundides (Livonica 6).
Gregorius IX seletab oma kirjas 5. V. 1227 ristiusku pöördunuile, et nad on kutsutud Jumala
laste vabadusele, nad on uuesti sündinud veest ja Pühast Vaimust; kus aga Vaim on, peab olema
vabadus, ja oleks väga ebasünnis, kui nad oleksid halvemais tingimusis ristiusku pöördunult
(conversi ad fidem) kui siis, kui nad olid uskmatud (infideles), kuna apostli sõnade järele
nendele, kes Jumalat armastavad, kõik peab heaks tulema