Eesti uusaeg (1710-1900)
takistama, päris ärakeelamist ei tule, vaid peale tulevad uued arusaamad ja see
vähendab ühte aktiivset tegevussuunda.
On hakatud silma heitma ka vene õigeusule. Vene õigeusku siirdumine saab hoo sisse
1845. aastal ja sellele järgnevad kahel-kolmel aastal. Selle taga on majanduslikud
põhjendused. Inimene külakeskkonnas ei teinud vahet erinevatel kirikutel, ei maksa
arvata, et oluline usuline ärkamine toimunud oleks. Inimene kui selline pidas end
kirikuinimeseks. Mis vormis see kirik oli, oli paljudele ükspuha. Vene õigeusul käis
sinna juurde ka toredus, sära, atribuutika, kuldne läige, see kõik avaldas paljudele
kindlasti muljet. 1840. aastate keskpaigas võime rääkida järjekordsest viljaikaldusest.
On väga kehvad ilmad, permanentsed vihmad, vili ikaldub. Nii inimesed kui loomad
jäävad nälga, tulevad ka mitmesugused taudid, mis käivad nii inimesi kui loomi
kimbutamas. Talv aga oli väga külm (1845?)