"kirikuesist" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

märganud. Ta oli tõsine, liikumatu, süvenenud ainult ühte vaatepilti, ühte mõttesse. Kogu Pariis oli ta jalge ees oma ehituste tuhandete teravate tippudega ja laugjate küngastike siluettidega kõikjal vaatepiiril, sildade all väänleva jõega ning rahvaga, kes tänavatel lainetas, oma suitsupilvedega, oma katuste ebatasase ahelikuga, mis oma tihedad lülid oli Jumalaema kiriku ümber surunud. Kuid kogu sellest linnast nägi ülemdiakon ainult tükikest sillutist -- kirikuesist platsi; kogu sellest rahvamassist ainult üht olendit -- mustlastüdrukut. Raske öelda, mida see pilk väljendas ja millest sinna see lõkendav leek tekkis. See pilk oli liikumatu, kuid täis hämmeldust ja rahutust. Ta sügavas tardumuses keha läbis vahel ainult mõni juhuslik värahtus, nagu tuulehoog puud liigutab. Ta küünarnukid olid kanged ja kivistunumad nagu serv, millele ta neid toetas. Ta naeratus oli näkku kivistunud ja paistis,