V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
keeles nimetati kas kõrgemaks kodanikuseisuseks või väikeaadliks. See perekond oli
vennastelt Paclefdelt pärinud Tirechappe'i lääni, mis allus Pariisi piiskopile ja mille
kahekümne ühe maja pärast kolmeteistkümnendal sajandil nii palju vaimulikus kohtus tuli
käia. Selle lääni omanikuna kuulus Claude Frollo nende saja neljakümne feodaali hulka, kes
Pariisist ja ta eeslinnadest maarenti said. Kaua
136
võis tema nime sellisena näha Saint-Martin des Champs'i kirikuarhiivis säilitatavais
nimistuis meister Francois Le Rez'le kuuluva Tancarville'i lossi ja Tours'i kolledzi vahel.
Claude Frollo oli vanemate poolt juba lapseeas vaimulikuks määratud. Teda oli õpetatud
ladina keelt lugema, teda oli kasvatatud silmi maha lööma ja tasakesi kõnelema. Isa oli ta
lapsena pannud Ülikoolilinna Torchi kolledzisse. Seal kasvas ta üles, kummargil
palveraamatu ja leksikoni kohal.
Muide, ta oli kurb, tõsine, vaikne laps, kes õppis usinasti ja kel oli hea pea