Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
"kaader kaadri järel".
2) Teise ühilduva süsteemi loovad pinnad. Need koosnevad liivast, murust, asfaldist ja kivist. Iga
erinev pinnakate on puhtalt märgitud ja teravalt kõrvalasuvast kattest eraldatud.
3) Viimane süsteem koosneb reast väikestest ehitistest, arhitektuuri fragmentidest või nn
ankrutest, mis on korrapäraselt paigutatud 120 m pikkusele maaribale. Folies' deks nimetatud
ehitised (s.o paviljonid) kujutavad esiletõusvaid kirgaspunaseid konstruktsioone, mida katavad
emailitud portselanplaadid. Folies' d mahutavad osaliselt pargi rajatisi - infopunkte, kohvikuid,
workshop-tube, arvutitube, kasvuhooneid, raamatukogu jne. Folies' de paigutus määrab pargi
ülesehituse rütmi ning loob ideaalse abstraktse ruumilise keskkonna, kuhu park oleks justkui
sisse pandud.
Kõige hilisem näide pariislikust pargist on Parc André Citroën. 15 ha suurune park asetseb
Seine'i jõe vasakul kaldal endise Citroëni tehase krundil