Filosoofia lohutus
inimesi tihti vaevab: ,,Temale [filosoofiale] võlgnen ma elu, ja see on veel vähim, mida
temale võlgnen."
Seneca lõi ka oma frustatsioonisõnastiku. Miks me vihastame siis, kui võtmed on ära
kadunud? Miks me ei suuda rahulikuks jääda? Samas rahulikumatel hetkedel võib vihastaja
vabandust paluda ja selgitada, et teda haaras enda võimusesse vägi, mis oli temast endast
palju tugevam. Tugevam kui tema mõistus. Seneca arusaam asjast aga on, et viha ei tule
mitte kontrollimatust kirepuskest, vaid põhimõttelisest veast loogilises
mõtlemises. See põhimõtteline viga aga on parandatav. Seneca arusaamade järgi
panevad inimest vihastama tema ohtlikult optimistlikud arusaamad, sellest,
kuidas maailm ja teised inimesed välja näevad. Kõige paremini suudab inimene
taluda neid pettumusi, milleks ta on end ette valmistanud ja mida ta mõistab,
ning kõige rohkem haiget teevad need, mida inimene kõige vähem oodata oskab
ja mida ta põhjani mõista ei suuda