Pimedate planeet KOKKUVÕTE / ANALÜÜS / ISESEISEV TÖÖ
Ilu on muidugi suhteline. Paljud, kellel on
äärmiselt nõrk nägemine, on fotofoobid nagu
minagi- ei talu päevavalgust, see teeb haiget.
Ma ei saa välja minna ilma võimalikult
tumedate prillideta. Kui ma astun poodi või
restorani, olen täiesti pime. Kui mu silmad
juba ära on harjunud, ei saa ma ikkagi
menüüd lugeda ega pilguga kelnerit kutsuda.
Mu silmad tantsivad hõbeniitidest kirendavas
siseilmas, kus lokkab rohelus, roosid ja suits.
(Lk. 16)
Kuulmine Vaidlevate täiskasvanute kõnekõmin on lapse
jaoks kohutav. Läbi keldriukse kuulen neid
surutud häälel vaidlemas minu koha üle
maailmas. (Lk. 25)
Ma näen , et Stephen ajab juttu!" hüüab
õpetaja, ja juba täksibki kriit ägedalt
kirjutada. ,,Stepheni nimi läheb titetahvlile".
(lk. 29)
annaabi.ee 
