Eesti keele ajalugu
Arvatakse, et juba uurali algkeeles oleks saanud eristada nominatiivi, genitiivi,
akusatiivi, latiivi, lokatiivi ja separatiivi.
Eesti keele vanimad käändelõpud on arenenud ilmselt derivatsioonisufiksitest.
Hiljem sündisid käändelõppudest liitkäändelõpud. Nii saadi sise- ja
väliskohakäänete lõpud.
Läänemeresoome vanemate käänete jäljed eesti keeles
Nominatiiv on säilinud, ikka lõputa.
Lokatiivi tunnus kadus (lõpukadu!), v.a kirderannikumurdest (eR), 19. sajandil
toodi eR-st essiivi na-tunnuse kujul tagasi
Separatiivi ta-tunnus on säilinud partitiivis (seda)
ja ablatiivi lt-tunnuse ja elatiivi st-tunnuse osana.
Akusatiivi m-tunnus muutus läänemeresoome algkeeles n-ks (sõna lõpul *m >
n), langedes kokku genitiiviga.
Genitiivi tunnus -n kadus II aastatuhandel (sõnalõpulise n-i kadu)
Kohakäänete komplekt on endiselt kolmeliikmeline, ehkki kohakäänete sarju
on nüüd kaks.
Nominatiiv
annaabi.ee 
