Luuletus Somnambuul Mustrohelisis lehis põlev õis. Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki.
Ekstaas Ah! Ta varivaikselt astub sulgundtõrges. Toredaim on elamine maine Pilk sissepoole silmad kaugel kõrges. ja vägev vere surematu püüd! Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: Ju jalgel maas kui kähar vahulaine võid astuda võid jääda Nimetuse riiki. mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, Visioon sest riidetult on siiski kaunim naine. Veel viimse õhtukiire liblik õlal, Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? nüüd koidukargust ootab meelekoht. Kas muutub täna minu elulugu? Ta ikka olnud iseenda oht. Ah, mina olen juba seda sugu, Nü...
Tahad istu, nutta? Tahad joosta, rutta. Mulle see nagu jookseks pilved, mühaks palu. Minu tee see on: lauluks ülendada valu. Marie Under Somnambuul Mustrohelisis lehis põlev õis. Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. Tal narrikübar kulmel. Oma nime vist õndsalt üle õla heita võis. Ja läeb kesk sisisevat pimedust ta oma sisimase tule pärjas. Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. Ei kaja vastukaja kimedust. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Betti Alver Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike.
mu igavene sõber, muld; Üks üksik hing sääl kõnnib unepime. kui väike sõsar rõõmsat velle Tal narrikübar kulmel. Oma nime sind usaldan. Kes meist on kelle? vist õndsalt üle õla heita võis. Üksteisest võtame me tuld. Ja läeb kesk sisisevat pimedust Nüüd paiskad endast lumerahu ta oma sisimase tule pärjas. ning oled kuulatav ja erk; Kõik sõnad kuivand kirbes keelemärjas. taas segad elu salalahu, Ei kaja vastukaja kimedust. sa enam endasse ei mahu: sus kääring, pakitsus ja kerk. Ta varivaikselt astub sulgund-tõrges. Pilk sissepoole - silmad kaugel kõrges. Kui rõõmulik su vetevääne, Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed. kui lahti kargab nire sõlm! Siin juurdevool, sääl ärakääne, Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?...
annaabi.ee 
